Intelligendiromaanide loojana pole Mihkel Mutile eesti kirjanduses võrdset. Kirjaniku teiseks tugevaks küljeks on peetud teksti sundimatut kergust ja tegelaste kõne lutsulikku värvikust.
Neid tugevaid külgi saab nautida ka romaanis „Hiired tuules". Kohtame loomeinimesi ja nende satelliite, kes otsivad võimalusi ennast teostada ning kemplevad omavahel. Elu keerleb teatri ümber. Romaan annab eheda läbilõike 1970-ndate lõpu ja 1980-ndate alguse Eesti oludest.
Lõik 17. leheküljelt: "Kui veidralt käis elu! pidi Victor endale järjekordselt tunnistama. Äraarvamatud on inimeste teed! Kes oleks võinud viisteist aastat tagasi mõelda, et too lontrus naabermajast hakkab teatrit tegema, et sellest silmanähtavalt pätistuvast nolgist saab kunstiinimene? Aga nõnda ometi läks. Viie-kuue aasta eest, siis pani Victor tähele, et perioodikas vilksatab Kalle Jermakoffi nimi. Algul seisis see kirjutiste, peamiselt retsensioonide all, kadus siis lehtedest mõneks ajaks hoopis, et seejärel ilmuda teatriafiššidele, tulpadelt ja plankudelt silma hakata. Nüüd oldi niikaugel, et kirjutati juba temast endast. Trükiti ära mitu pilti. Viimati võis foto kõrvalt artiklist lugeda, et Jermakoff on suur anne, tundeline ja väga tark. Tal olevat oma nägemine. Tema peale võivat mängida on ta ju meie viimaste aastate suurim avastus ja lootus."
