Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest.
Carolina Pihelgas (snd 1986) on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat.
Katkend 17. leheküljelt: "Millest muidu need pikad enesesse tõmbumise perioodid, kus püüdsin kustutada kõike välist, teatavat sorti suremine tühjuse sees. Peeglid tekitasid tahtmist tappa seda väsinud naist, kes mulle otsa vaatas. Ta tundus lootusetu.
Võib-olla ma uskusin, et kannatamine annab ligipääsu millelegi, mida niiväga igatsen, et see viib pealispinnast veel edasi, kuskile kaugemale, aga nüüd ma näen, et see oli enesepettus. Argus. Mul ei olnud jõudu, aga lõpuks ei olnud enam ka muud valikut.
Ma kardan ikka veel, et mu sõnad on tühjad ega tähenda midagi, et nad ei tähista midagi.
Öösel ma suren mitu korda."
