Ma elan üksi viienda korruse korteris Belgrano tänavas. Mõni kuu tagasi kuulsin õhtul koputust uksele. Tegin lahti ja sisse astus võõras mees. Ta oli pikka kasvu, laialivalguvate näojoontega. Võimalik, et nägin teda nõnda oma lühinägelikkuse tõttu. Kõik temas kõneles väärikast vaesusest. Tal olid hallid rõivad ja käes hall reisikott. Tundsin kohe ära, et ta on võõramaalane. Alguses arvasin, et ta on vana; siis taipasin, et mind olid eksiteele juhatanud tema hõredad juuksed, nii heledad, et olid peaaegu valged nagu skandinaavlastel. Meie jutuajamise jooksul, mis ei kestnud kauem kui tunni, sain teada, et ta on pärit Orkney saarestikust.
Viipasin mehe istuma. Läks aega, enne kui ta rääkima hakkas, temast õhkus nukrameelsust nagu minust praegu.
"Ma müün Piibleid," lausus ta lõpuks.
