Katkend Mati Undi romaanist "Via Regia"

Mitu aastat olen mina, Heinrich Holla, endas kandnud oma sõbra Illimar Kooneni saatust. Mitu korda olen võtnud ette valge lehe, et Illimarile mingi tagasihoidlik mälestusmärk püstitada, kuid kunagi pole ma esimestest ridadest kaugemale jõudnud. Esiteks kartsin puuduvat ajalist distantsi, teiseks teadsin, et tõstatan tahtmatult küllalt laiahaardelisi küsimusi, millele ma niikuinii vastata ei oska ja ei tahagi vastata, ning kolmandaks kõhklesin debüteerida meie praeguse kirjanduse küllalt rafineeritud pildis. Ja neljandaks ei teadnud ma ega tea siiamaani, kuivõrd olen ma võimeline teist inimest mõistma ja läbi nägema ja armastama. Ma tunnen Illimar Koonenit esimestest koolipäevadest peale, meil on palju ühiseid mälestusi ja ma olin ka tunnistajaks tema loo lõppvaatusele. Ehkki ma loomulikult kõikjal juures ei viibinud, tean paljut tema jutustuste kaudu ja lõpuks on mul ju õigus puuduvaid osi analoogia alusel juurde fantaseerida, pidades võimalikku eksimust tühiseks selle kohustuse kõrval, mida tunnen Illimari vastu. Ehkki ta oma alanduses edasi elab, oleks ta justkui sureva Hamletina andnud mulle ülesande temast maailmale tõtt rääkida. Usun ka, et möödunud aasta jooksul olen endas leidnud krambivabama hoiaku oma õnnetu sõbra suhtes, ja ma püüan algusest peale vältida nii võimalikku pühaduserüvetamist kui ka võimalikku liigülistamist, sest Illimar Koonen polnud ei saatana ega ka jumala käsilane. Mu teel on teisigi karisid, milles ma enda arvates küllaldaselt teadlik olen. Kas või see, et teatud ringkondades peetakse Illimar Koonenit süütuks ohvriks kunstialtarile ja samal ajal püütakse teda välja mängida kogu kahekümnenda sajandi kuuekümnendate aastate kunsti vastu. On ka inimesi, kes ütlevad, et Illimar Koonen oli lihtsalt rumal ja tema lõpp täiesti seaduspärane.

Loe edasi...