Nimetu peategelane, eestlasest tõlkija, kirjutab prantsuskeelseid kirju ja adresseerib need kellelegi ameeriklasele. Kõik toimub justkui mitmekordse tõlke kaudu, kuid puudutab otse meid. Meid ja tegelikult kogu 1990. aastate algul muutumas olnud Ida-Euroopat ja ühtlasi Lääne- Euroopat.
Mis on inimesele ses „piiririigis" oma? Kas peategelane räägib läänele idast või vastupidi või mõlemat? Selle tõttu pole ime, et 1993. aastal ilmunud raamat tõlgiti juba õige pea taani, rootsi, norra, hollandi, saksa, prantsuse, hispaania, soome, ungari, vene, läti ja leedu keelde.
1994. aastal pälvis autor „Piiririigi" eest Balti Assamblee auhinna. Nii saatis eesti kirjanduse esimeseks euroromaaniks tituleeritud „Piiririiki" kohe menu mujalgi Euroopas.
Tõnu Õnnepalu, kes avaldas „Piiririigi" Emil Tode nime all, on sündinud 1962. aastal Tallinnas ja lõpetanud 1985. aastal bioloogina Tartu ülikooli. Õnnepalu on töötanud kooliõpetajana ning Eesti kultuuriesindajana Pariisis, kuid enamasti siiski vabakutselise kirjanikuna, viimase ajal on ta elanud esivanemate kodupaigas Järvamaal. Tema esimene luulekogu ilmus 1985 ja esimene proosateos oligi „Piiririik"; kirjanike liidu liige on ta 1991. aastast. Õnnepalu on tunnustatud ka esseisti ja ühiskondliku kaasamõtlejana ning kuulub Vabariigi Presidendi mõttekotta. (2009. aasta väljaande kaanetekst)
Niisiis on mul kavas sulle kirjeldada paari vaadet, mis on avanenud mõnest enam või vähem unustatud aknast, meelde tuletada mõni unenägu, milles korraga ja näitlikult kujustuks kogu elunatuke.
