Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks.
Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. „Katkuhaud" on 2008. aastal saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.
Ene Mihkelson on sündinud 1944. aastal Viljandimaal Imaveres taluperes. Ta õppis Tartu ülikoolis filoloogiat ja lõpetas 1968. aastal. Mihkelsoni esimene luulekogu ilmus aastal 1978, Eesti Kirjanike Liidu liige on ta 1979. aastast.
Katkend 17. leheküljelt: "Väljast vaadates näis maja väike, sees, perenaise loal toast tuppa kõndides, imestasin ruumide otstarbeka avaruse üle: seinte ääres kapid ja keset tuba isegi pisut nagu õhku.
Jah, onu oskas ehitada. Vanasti võeti maja palgidki teatud kindlal ajal metsas maha, ehitati mingite siis-teatud-kunstide järgi. Remonte on majas tehtud vähe.
Me pole teineteist vist küll viiskümmend aastat näinud?
Ei ole. Tõesti ei ole, aga on tunne, nagu oleksin siin olnud alles eile.
Sina oled ikka samasugune, tundsin su kohe ära. Nagu sa üle tee bussipeatuses juurde astusid, nii vaatasin, et see oled sina. Meil on ühesugused juuksed ja üks kasv, vastasin.
Jah, me oleme lähedalt sugulased, ütles naine."
