Raimond Kaugver "Jumalat ei ole kodus"

Mind võetakse jälle kahe mehe vahele ja ma tunnen, kuidas vihalaine minust üle voolab. Ma pole põgenemisele mõelnud, aga nüüd tunnen äkki kisendavat vajadust jooksu panna. Ohjeldan end suure pingutusega, astun kõige ees arsti kabineti poole, jõudes enne veel Anijalga küünarnukiga südamekoopasse müksata. Ta kargab kohkunult kõrvale ja heidab virilduvast näost mulle vihkava pilgu.

Arsti juures muutub kõik. Anijalg saab tegutsema hakata, tema ametnikumeel hakkab robinal tööle. Ta kõneleb esimese minuti jooksul nii palju õiget ja loogilist ja üllast, et mul läheb süda pahaks. Lükkan ta õlaga kõrvale ja vaatan arstile külmalt otsa. 

„Lora. Tulin siia vabatahtlikult, nii vist peab ütlema. Kui tahate, et ma jalamaid jalga ei lase, siis saatke nad toast välja. Kõik. Või vähemalt see munajooja.“ (katkend 17. leheküljelt)