Sellest jubedast sündmusest oli möödunud juba üle nädala, kui ma südame rindu võtsin ja uurijalt küsisin, kas ma võiksin Vahuriga kokku saada. Olin kogu nädala jooksul teadnud, et pean poja juurde pääsema, temaga rääkima. Ja ometi hoidis miski mind tagasi - ma kartsin seda kohtumist. Kuni ma polnud teda näinud, võisin veel kujutleda, et see kõik on lihtsalt hull viirastus, halb unenägu, et tegelikult viibib Vahur oma sõbra suvilas, kõik on korras, kõik on normaalne...
Elasin neil päevil mingit talumatut ning ebareaalset elu. Tööl silmitseti mind luuravate ja varjatud pilkudega, keegi ei lausunud juhtunust sõnagi, aga ma nägin nende silmadest, et nad teavad; imelikul viisil teadis nähtavasti juba kogu linn, mul oli tänaval kõndides tunne, et kõik vastutulijad piidlevad mind mingisuguse hirmu ja põnevuse ja jubedustundega: näete, see on ühe poisi isa, mis inimene ta küll peab olema, kui tal niisugune poeg on... (katkend 17. leheküljelt)
1986. aastal valmis romaani põhjal film "Õnnelind flamingo".
Õnne on inimesed ikka ja alati saavutada püüdnud, igaüks vastavalt oma isiklikule õnneideaalile, oma moraalsetele tõekspidamistele. Mis kujundab siis õieti vaimse ja kõlbelise isiksuse? Miks pealtnäha kõigiti normaalsest perest võrsub kurjategija? Kust saab alguse hoolimatus, silmakirjalikkus ja kahepalgelisus? Neid ja teisi küsimusi esitab vaatajale film, mis loodud Raimond Kaugveri romaani "Meie pole süüdi" ainetel.Filmi võib tasuta vaadata Jupiteris.