Voltaire´ile eriomase
teravmeelsuse ja elegantsiga käsitletakse selles inimese tõsiseid
eluprobleeme, analüüsitakse tunnetusteoreetilisi ja usulis-kõlbelisi
küsimusi, paljastatakse ühiskonnaelu ebakohti ja usufanatismi, astutakse
välja inimväärikuse ja vaimuvabaduse kaitseks.
Vanad kreeklased eristasid kolme liiki hingi:
Ψυχή, mis tähendas tajuvat hinge, meeltega seoses olevat hinge; sellepärast oligi Aphrodite laps Amor nii kiindunud Psychesse ja sellepärast armastaski Psyche Amorit nii õrnalt;
πνευμα vaimuhingus, mis andis kogu ihumasinale elu ja liikumist, ja mida meie oleme tõlkinud sõnaga «spiritus», s. o. vaim ähmane mõiste, millele on omistatud musttuhat erinevat tähendusnüanssi;
ja lõpuks voυς, mis tähendab mõistust.
Niisiis pidi meil olema kolm hinge, ilma et meil oleks õrna aimugi ühestki nendest. Püha Thomas Aquinost tunnistab neid kolme hinge peripateetikuna ja eraldab igaühele neist erilise asukoha. (katkend 17. leheküljelt)
