„Kolmsada kakskümmend. Kolmsada kakskümmend. Lähen vastuvõtule.“
„Kolmsada kakskümmend kuuleb. Vastuvõtt.“
„Keila ja Vasalemma vahel, umbes seitsmendal kilo- meetril väga raske avarii. Sõitke kohe välja.“
„Lähen.“
Edgari peast olid ühekorraga kadunud kõik muud mõtted, ta lülitas mootori sisse, andis pika signaali ja kihutas mööda Komsomoli tänavat minema.
Endla nurgal rikkus keegi amatöör silmanähtavalt eeskirju, aga Edgaril polnud praegu lihtsalt aega temaga jännata. Ta andis ainult valju hoiatussignaali ja kihutas edasi.
Raske avarii.
Kerge avarii.
Keskmine avarii.
Kus on nende mõistete vahe?
Edgar surus gaasipedaalile ja mõtles: formaalselt on kõige selle taga inimene. Kui inimõnnetust ei ole, loe- takse avarii kergemate hulka kuuluvaks. Kui on raskemate. Aga... kui seesama inimene ajas asutuse auto nässu ja peab teab kui kaua remondikulusid maksma, kas see pole kah inimlik õnnetus? (katkend 17. leheküljelt)
