Josef Knechti fiktiivne elukäik ja järelejäänud kirjatööd on küll vormilt nagu iga teine omasugune, kuid aja jooksul on just sellest kujunenud kultusteos, 20. sajandi vaimse ajaloo lahutamatu osa.
Teise maailmasõja ajal loodud utoopilis-filosoofilise romaani tegevusajaks on kauge tulevik (aasta 2400), kust kirjaniku kaasaega nähakse pseudokultuuri ajastuna, mille sümboliks on ristsõnamõistatused. Klaaspärlimäng seevastu on kõiki teadusi ja kunste hõlmavate sümbolite mäng, mida iga lugeja võib oma võimete kohaselt kaasa mängida.
Euroopa vaimuelu arengus näivad keskaja lõpust alates valitsevat kaks suurt tendentsi: mõtte ja usu vabastamine igasugusest autoritaarsest mõjust, niisiis end suveräänsena ja täisealisena tundva mõistuse võitlus Rooma Kiriku ülevõimu vastu ja teiselt poolt salajane, ent kirglik püüd seda oma vabadust legitimeerida, otsida uut, mõistusest endast tulenevat, temale endale adekvaatset autoriteeti. Kokku võttes võib öelda: üldjoontes jäi vaim selles kahte omavahel põhiliselt vasturääkivat eesmärki taotlevas, tihti kummaliselt vastuolulises võitluses võitjaks. Kas see võit lugematud ohvrid üles kaalub, kas meie tänane vaimuelukorraldus küllalt täiuslik on ja küllalt kaua kesta tõotab, et kõiki neid valusid, krampe ja ebanormaalsusi alates ketseriprotsessidest ja tuleriitadest kuni paljude hullumeelsuse või endatapuga lõppenud geeniuste saatusteni välja aruka ohvrina paista lasta, seda pole meie volitatud küsima. Möödunu on möödas, ja kas ta hea oli, kas ta parem olemata poleks võinud olla, kas me ta «mõtet» tunnustada tahame - sellel pole mingit tähtsust. (katkend 17. leheküljelt)
