Heinategu jätkus. Iisak kogus ilmatu palju heina, sest metsahein pole kahjuks sama mis aasahein, vaid hoopis halvem. Ehitada sai ta ainult vihmaseil päevil, töö edenes aeglaselt. Lõikuskuul, kui kõik hein oli kodus kaljuseina all varjul, oli uus maja alles pooleli. Mihklikuul ütles Iisak Ingerile: "Nõnda see enam ei lähe; ma arvan, sa pead jooksma külasse ja tooma mulle mõne mehe abiks." Viimasel ajal oli Inger veidi jõuetuks jäänud, ega jaksanud enam joosta, aga loomulikult seadis ta end minekuks valmis.
Kuid siis mõtles mees ümber, ta muutus taas suureliseks ja soovis kõik üksi teha.
"Ei maksa tühja pärast teisi tülitada, saan ise hakkama," ütles ta. (katkend 17. leheküljelt)