Pille-Riin Purje "Pidulauas jääb kaks tooli tühjaks"

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.

Sirp 21.06.2024

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga. Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda. Kogutud teoste eessõnas (XIX anne, 1934) nendib Vilde lühidalt: „Kolmest novelletist („Viimne öö“, „Nende poeg“, „Äi“) hõngab Konstantin Päts’i noore „Teataja“ ründamisõhin.“ Autor lisab, et „Nende poeg“ ja „Viimne öö“ ilmusid saksa keelde tõlgituna ajakirjas Die Neue Welt. Vilde kolme lugu ühendab vanade inimeste kurb-terav üksilduse ja kõrvalejäetuse teema, edukam ja jõukamal järjel noorem põlvkond häbeneb vanemaid. Muide, traagilise finaaliga „Viimne öö“ peegeldub Urmas Lennuki algupärandis „Ääremaa“. /---/

Ühtäkki saabub hetk, mil Johannes loeb ette lihtsa ning tähendusküllase sõnumi: „Austa oma isa ja ema.“ Hetkega muutub mängu olemus. Võinuks öelda, et algab päristeater, kuigi see väide on petlik, sest kõik on juba alanud.

Saalis kustub valgus, üksnes küünlaleegid hubisevad. Pikkamisi avaneb eesriie. Laval näeme Johannese ema Mari ja isa Mihklit, kes on võtnud ette pikema teekonna, et kuulata poja jutlust. Piret Simson ja Riho Rosberg mängivad täpse tasase väärikuse ja napi huumoriga abielurahva harjumuspäraseid nägelusi, ühtehoidmist, lootusrikast elevust, et nad saavad esimest korda oma poega kirikukantslist kuulda-näha ja üksiti pojale külaskäiguga „teadmata rõõmu“ teha.

 Loe lähemalt...