Mart Kivastik "Taevatrepp"

Viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg Uule saladuse, kuidas käia minevikus. Uu on insener ja imedesse ei usu, aga trikk toimib! Minevikus on mõnus, igavene suvi ja Procol Harum, pikad juuksed, tüdrukud ja Jenkki näts. Päriselus on sügis, sõbrad kiilakad ja kibestunud, tüdrukud abielus ja isa, kes vanasti oli spordimees, põeb Alzheimerit. Miski ei kisu siia tagasi. Lõpuks peab Uu siiski otsustama, kuhu jääda või kuidas üldse.

Duširuumis käis veesõda, täiesti korralik lahing, kellelegi tehti liiga, keegi nuttis, keegi hirnus, kisa oli taevani. Tekkis hirmus tahtmine kord majja lüüa, aga ta sai endal õigel ajal sabast kinni. Siis oleks ta onu valmis. Kes keelab, ähvardab, tutistab. Nii hull temaga asi veel ei olnud. Ta jättis sõtta sekkumata, väänas pükse, nii nagu instruktsioon ette nägi, et märjana mitte riideruumi minna. Kui korralikuks on üldse võimalik hakata? Kadedus näris hinge, oleks tahtnud tagasi minna ja veesõjast osa võtta, lõuata ja muidu halvasti käitu- da. Nii nagu peab! Georg oli alati öelnud, kurat, käitu ometi halvasti, mis sa jamad, mis sa kannatad?! (katkend 17. leheküljelt)