“Katkurong” on romaan põhimõtetest ja reetmisest, armastusest ja vihkamisest, lõpmatusest ja surmast — eelkõige aga patoloogiast, mis võib oma võimusesse võtta nii üksikuid inimesi kui ka terveid ühiskondi.
Solomjatin oli kogu ülejäänud seltskonnast kahtlemata kõige suurem saladus. Ülejäänutest teadsid ju, mida oodata, temast mitte. Mis Solomjatinist võõrale esimesel hetkel vastu vaatas, oli tema ülemise ja alumise näopoole imelik ühtesobimatus tema kulmud olid alatasa kipras, nagu ta oleks kogu maailma peale vihane, huuled seevastu aga otsekui just naeratama hakkamas, nimelt hakkamas, sest seda naeratust ei saabunudki kunagi. Naer võis olla, nakatav, ülevoolav naer, aga naeratust mitte. Nõnda siis olid tema näos kui tervikus, sest tervik see ju ometi oli, teine- teisesse põimunud nooruki trots ja natuke väiksema lapse või siis just elu juba piisavalt näinud eakama inimese leebe heakskiit kõigele olevale. Kuni ta rääkis, ei olnud nende kahe poole vahel mingit vastuolu, need olid nagu teeraja kaks serva, milleta ju edasiliikumist poleks, aga kui keegi sattus nägema Solomjatinit esimest korda hetkel, mil too oli sügavalt mõttesse vajunud ja pilk justkui kaugel ära, siis pidi vaataja tõdema, et ei, sellest inime- sest mina aru ei saa ega vist hakkagi kunagi saama. Naistele see üldiselt pigem meeldis. Kas ma kadestan teda selle pärast? Muidugi mitte. Või mine tea. (katkend 17. leheküljelt)
